KÄRDLA LINNARAAMATUKOGU  E-R 10-18  L 10-14 

Voldemar Panso. Portreed minus ja minu ümber

Legendaarse eesti lavastaja, näitleja ja teatripedagoogi Voldemar Panso 1960–1970ndatel kirja pandud teravmeelsed lood olulistest eesti kultuuriloojatest on muhe maiuspala ka aastakümneid hiljem.

Tema õpetajad, sõbrad, kolleegid või muul moel mõjutajad, on kõik legendid. Ehkki Panso väidab, et Ibsenit ja Tammsaaret ei suutnud ta portreteerida, maalib ta Tuglasest, Lurichist, Stansilavskist ja paljudest teistest läinud sajandi suurkujudest sooja huumori ja tähelepaneliku pilgu läbi elulähedased portreed, mis pole tegelikult midagi muud, kui suurmehe sügav kummardus ja tänusõnad neile, kes on Pansost teinud Panso. Meister tunneb meistrit!

Kaur Alttoa. Kirikud, kabelid, kloostrid

Eesti kunsti- ja kultuuriloolase Kaur Alttoa artiklikogumiku teemaks on Eesti keskaegne kiriku- ja kloostriarhitektuur. Autor valis raamatusse kaks kuraditosinat artiklit, mis on kirjutatud viimase neljakümne aasta jooksul (vanim kirjutis pärineb aastast 1980), ning neid nii mõneski osas käesoleva väljaande jaoks kohendanud. Vahel on suures keskaegses kirikus säilinud mõni väike element, mis annab tunnistust suure hoone tekkeajast ja selle ehitanud meistritest. Seepärast keskendub autor paljudes kirjutistes arhitektuurilistele detailidele, mille uurimisest lähtub suur osa meie teadmistest eesti keskaegse sakraalarhitektuuri kohta. Raamatu rikkalik pildimaterjal pärineb autorilt või arhiividest. Kaur Altoalt on kirjastuses Ilmamaa varem ilmunud artiklikogu “Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks” (2017).

Sirje Lefebvre. Tuhat seiklust Prantsusmaal

Kui oled kunagi seisnud giidi kõrval bussiparklas, oodanud „ainult korraks“ kadunud reisikaaslast või kuulnud palvet „palun hoidke grupp koos“, siis äratab see raamat mälestusi. Kui aga alles unistad reisidest, kutsub see raamat sind kaasa.

Need on elupõlise giidi meenutused ja lood enam kui viiekümne aasta pikkusest teekonnast – alates 1973. aastast Peterburis, edasi Eestis ning lõpuks Prantsusmaal. Bussid, muuseumid, veinimõisad ja linnatänavad saavad taustaks olukordadele, mis teevad igast reisist päris elu: ootamatused, väikesed apsakad, kadunud turistid ja hetked, mis panevad naeratama ka aastaid hiljem.

See raamat on mõeldud neile, kes armastavad giidiga maailma avastada, ning ka neile, kes alles otsivad inspiratsiooni ja julgust teele asumiseks. Autor jutustab oma tööst giidina ausalt ja muhedalt – nii sellest, mida reisija näeb, kui ka sellest, mis jääb sageli giidi enda teada. Vahel tuleb improviseerida, hoida gruppi koos ja lahendada keerulisi olukordi, vahel aga lihtsalt asi naljaks pöörata.

Piret Voolaid, Risto Järv. 1111 Eesti vanasõna

Eesti vanasõnade põlislaas on rikas ja üllatav nagu elu ise. Sellest võimsast metsast on folkloristid Piret Voolaid ja Risto Järv ning kirjanik Loone Ots valinud 1111 tuntumat tarkusetera. Pea iga olukorra või nähtuse kohta on siit raamatust vanasõna võtta. Kes otsib, see leiab.

Vanasõnade tarkus on kandunud põlvest põlve. Ka 21. sajandil on see ikka veel asjaks ja abiks. Vanade tekstide kõrvale sünnib pidevalt uusi – kindel tõend vanasõnade elujõust. Esivanemate praktilise nutikuse kõrval vaimustab ka ütluste imeline sõnaseade, nõtke ja just naelapea pihta tabav eesti keel.

Rahvatarkuste juurde lisatud selgitused pärinevad nii arhiivi teadetest kui ka koostajate kogemustest. Sõltuvalt olukorrast on vanasõna alati õige. Kuidas metsa hüüad, nõnda vastu kostab.

Pille Hermann. Sõbraks umbrohuga

Aiatööde kuhjudes hakkab tasahilju ligi hiilima ärevus, kuidas kõigega valmis jõuda. Raamatust leiate praktilisi tarkusi aias toimetamiseks. Ikka selleks, et ühel hetkel võiksite õndsalt ohata: rohimine on teraapia. See aitab liigse mõtlemise pausile panna.

Üsna pea märkate, kuidas vestlete taimedega, kaovad muremõtted, tekkima hakkavad loomingulised ideed. Olgu need seotud aiakujundamise, käsitöö või maalimisega. Saabub arusaam, et peenrad ei pea olema piinlikult puhtad. Saab ka teisti ning looduslikud taimed, sageli tuntud kui umbrohud, pakuvad mitmekülgset rõõmu erinevates vormides.

Taimedega seotud käsitööprojektidesse kaasatud lapsed saavad juba varakult aimu, kui rikkalik on taimemaailm.

Mart Laar. Kümme müütilist sähvatust

Eesti ajalugu on iseloomustanud sellest komeetide kombel läbi lennanud tegelased, kes on seda hetkeks valgustanud, et siis jälle pimedusse kaduda. Mõnd sellist sähvatust on kaugemalt isegi parem jälgida olnud kui kohapealt, mõni on maailmas toimunut võinud mõjutada rohkemgi kui sündmusi kodumaal. Enamik on seejuures jäänud laiemale avalikkusele tundmatuks, seda ka Eestis.

Selle raamatu kaante vahele olengi koondanud kümme elulugu, mis jätsid XX sajandile oma jälje.
Selle raamatu kangelaste seas on nii seiklejaid, luurajaid kui sõjamehi, aga ka korralikke vaikseid pereisasid. Kes tegutses ise, kes läitis aga süütenööri pommile kommunismi all. Siin on mees, kes tegi esimesena juttu Eesti Vabariigist, ja neid, kes olid valmiks selle loomiseks kogu senise maailmakorralduse lammutama. Nagu ka neid, kes selle taastamise eest ühel või teisel viisil võitlesid.
Vahest aitab kõik see meid jõuda lähemale arusaamale, kui ainulaadselt väärtuslik on iga elu meie ümber, sest me ei või teada, keda või mida ta on oma olemasoluga valgustanud.

Riina Rammo. Meie rõiva värvid

Sinerõigas ja brasilipuu, košenillitäid ja rauarikas muda, paakspuukoored ja värvi-indigopõõsas on näited looduslikest materjalidest, millest saadud värvaineid on Eestis minevikus kasutatud. Mõned neist on kodumaised, teised jõudsid siia kaubanduse vahendusel. Siinne uurimisretk viib ajaloolise sinise, punase ja musta värvimise maailma. Ammused oskused on inspireerinud ka tänapäeva teadlasi ja tööstust.

Tutvustame põnevaid lahendusi, milleni on jõutud loodussäästlikke tekstiilvärvimise viise otsides.

Nii kohtuvad meie rõiva värvide loos kohalik ja kauge, minevik ja tulevik.

Moritz Klose. Karude kuningriik

Karuekspert Moritz Klose on käinud paljudes maailma eri piirkondades, et uurida erinevate karude elukombeid, nende kohanemist aina laieneva inimasustusega ning legende ja tavasid, mis inimesi karudega seovad. Ta veedab aega Alaska grisliuurijatega ning jälgib pruunkarusid Baieris ja Rumeenia tihedates metsades, hindab jääkarude praegust olukorda ning vaatab, kas päikesekarude maailm on ikka nii päikeseline. Ta laseb lugejal vahetult osa saada karude argielust ning kogeda hingematvaid hetki, kui karud peavad rinda pistma ümbritsevate ohtudega.

Raamat käsitleb ka kriitilisi teemasid ‒ nt karurünnakud ja nn probleemkarud ‒, mis sageli kõigutavad habrast tasakaalu inimese ja looduse vahel. Klose näitab, kuidas teadmiste, austuse ja kaitsemeetmete abil on võimalik hoida tasakaalu metsloomi kahjustamata.

Oma või võõras?

Raamat kajastab teadmiste seisu ja arusaamasid 13. sajandi Eesti ühiskonnast ja oludest sellistena, nagu need on aastal 2025. Võrreldes eelmise samalaadse kogumikuga – raamatuga „Eesti aastal 1200“ (2003) – on lisandunud mõndagi uut, mitte ainult üksikute teadmiste, vaid ka lähenemisnurkade osas.

Kogumikus põimuvad inimeste igapäevaelu, võimu ja majanduse lood. 13. sajand Eestis ei ole pelgalt jutustus vallutusest ja vastupanust, vaid rikkalik ja vastuoluline ajajärk. Oli jõukust ja vaesust, kokkuleppeid ja kohandumisi, kohalikku järjepidevust ja väljast tulnud muutusi. Ühiskond oli keeruline, kihistunud ja omavahel seotud võrgustike kaudu, mis ulatusid kaugele üle Läänemere. 13. sajand oli ühtaegu katkestuste ja järjepidevuse aeg – murdepunkt, kust edasi liikus Eesti juba osana kristlikust ja feodaalsest Euroopast.

Ülle Tammik. Rokk-kontsert minu peas

„Rokk-kontsert minu peas“ on üks ehedamaid sisekaemuslikke vaateid ATH-ajule, millega oma karjääri vältel kokku olen puutunud. ATH, nii nagu me seda tänapäeval tegelikult mõistame või peaksime oskama neuroteaduslike teadmiste valguses mõista, ei ole pelgalt haigustunnused, mida diagnostilised juhised kirjeldavad. See on midagi palju enamat. See on aju funktsioneerimise eripära. Selles ei ole süüdlast, seda aju ei saa „välja ravida“. Aga seda saab mõista ning väljapääs on selle aktsepteerimine ja enda teekonna leidmine. Nagu raamatust kõlama jääb, on see värvikas ja tundeküllane teekond. Seal on väga-väga palju positiivset, aga mõistagi ka palju negatiivset. Midagi vahepealset justkui ei olegi. Selle aju tüütu omadus on ülitundlikkuse foonil just selle negatiivse järjepidev märkamine. Ja see ongi see lõks, mida peab ümber konstrueerima. Positiivsusele ja reaalselt toimivatele muutustele sillutatud teekond saab alata vaid teadlikkusest.