KÄRDLA LINNARAAMATUKOGU  E-R 10-18  L 10-14 

Jaan Aru. Aju vabadus

Ajuvabaduse ja aju vabaduse vahe on väike. Me tahame olla vabad, aga selleks peame teadma, mis teeb meid vabaks, ja samuti seda, mis võib meie vabaduse röövida.

Miks me ei ole enam vabad, kui oleme end kaevanud mõtteauku või meid vaevab kinnisidee? Mil määral laseme end algoritmidel juhtida? Raamatus selgitatakse, mis on inimarus sellist, mida peab tehisaru ajastul kaitsma, ja püütakse näidata, kuidas seda teha.

Annika Laats. Usk ja umbusk

Kus lõpeb usk ja algab umbusk? Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ütleb, et kui inimene ei usu kliimamuutusi, siis on see pigem juba religiooni küsimus. Sama võiks küllap öelda ka lapikmaa või mõne imeravimi päästevõime uskujate kohta. Osalt olen ma akadeemik Soomerega nõus – sellises usus on religioossuse sugemeid. Aga kui usk Jumalasse on eelkõige lootusega täidetud usaldus, siis sellises religioossuses ei näe ma grammigi lootust ega usaldust. Selline religioossete sugemetega veendumus on pesuehtne umbusk, mis vastandab ennast üldiselt aktsepteeritud teadmisele.

Umbusuga on aga huvitavad lood. Ühtpidi on umbusklikkus eluspüsimiseks hädavajalik. Ilma tervisliku umbusuta oleks me libakirjade ja -kõnede tõttu ammu laostunud. Ent umbusu najal elada ei saa. Eitus üksi ei lase elada. Umbusk on vajalik nagu sõel või filter. See aitab meil sõklad välja tuulata ja kõrvale heita. Aga elada saab üksnes usalduse varal.

Margus Ott. Heaolu

Eesti filosoofi Margus Oti mahukas ja mitmekülgne essee võtab mõtiskleda selle üle, milline olemine on hea, kuidas olemine saaks veel parem olla ning missugune olemine võiks olla parim. Keskendudes eelkõige inimese heaolule, käsitleb Ott erinevaid teemasid heaolumõõdikutest inimsuheteni ja kunstidest looduskeskkonnani ning jõuab järeldusele, et olemine ise ongi juba hea, võrratu, absoluutne, kuid see saab alati olla veel parem: „Parim olu on korraga käes ja käest ära. See ongi priima.“

Mirja Arnshav. Vöikesed paadid ja suur põgenemine

Teise maailmasõja viimasel, 1944. aasta sügisel põgenes okupeeritud Balti riikidest üle tormise Läänemere Rootsi enam kui 30 000 inimest, peamiselt eestlased. Nende dramaatiliste sündmuste jäljed on veel tänapäevalgi Rootsi idarannikul alles, kandes endis lugusid lootusest ja meeleheitest, igapäevastest raskustest, kaotustest ja ellujäämisest sel sõja ja hävingu ajal. Nende minevikujälgede seas on arvukalt enam-vähem säilinud paate, mis kunagi üldse võimaldasid inimestel sõja ja terrori eest põgeneda.

Selles raamatus õpib lugeja mõnda neist paatidest lähemalt tundma. Autor näitab, kuidas pagulaste paadid sattusid pärast Rootsi saabumist edaspidi väga erinevasse kasutusse, kuid ei lasknud siiski oma minevikust täielikult lahti, Just nende paatide põhjal ja nende kohta käivate lugude, mälestuste ja arhiiviinfo toel loob autor realistliku pildi põgenikekatastroofist ja sellest, kuidas need sündmused mõjutasid mitte ainult eestlasi ja teisi baltlasi, vaid ka Rootsit. Neil paatidel on endiselt suur tähtsus suure põgenemise mälestuse säilitamisel.

Erik Sidenbladh. Appi, me saime aia!

Mida teha, kui pärid või ostad maja, mille ümber on aed? Algajale mõeldud raamat selgitab hästi lihtsalt, mida peaks oma aias tegema ja mida mitte. Saad teada, kuidas aeda kavandada, taimi valida, neid istutada ja hooldada. Kohustuslikke asju on vähe. Aia, millest rõõmu tunda, saad väiksema vaevaga, kui arvata võiks. Erik Sidenbladh on kogenud aiapidaja ja endine aiakirjanik. Rohkem kui 40 aia-aastaga on ta ära teinud kõik vead, mida aias teha saab. Kuid nüüd on tema kaks aeda, üks Stockholmis ja teine Ölandil, tõesti kenad.

Krista Aru. Kultuuriruumi kihid

Ajakirjandusloolase Krista Aru kümnendite jooksul Postimehes ilmunud artiklid loovad elava ja värvika pildi meie emakeelse ajakirjanduse kujunemisest. Krista Aru väärtustas ka tänapäeva kultuurist ja ühiskonnast kirjutades minevikupärandit, vajadust talletada ja kasutada meie ühismälu.

Kultuuriruumi lisanduvad üha uued kihid. Krista soovis, et selle käigus vanad, alumised, ei hääbuks, vaid kultuurimälu aitaks uutel kihtidel ajas tugevamaks muutuda. Tema mõnusalt kirja pandud lehelood muudavad mineviku igas vanuses lugejale arusaadavaks, põnevaks ja inimlikuks.

Heli Russak. Floksid

See raamat on praktiline ja seni kõige põhjalikum eestikeelne käsitlus floksidest. Tähelepanu keskpunktis on tuntud ja armastatud aedfloks oma rikkaliku sortimendiga – siit leiab infot üle 300 sordi kohta, igaüht ilmestamas kaunis foto.

Autorid jagavad oma pikaaegseid kogemusi aedfloksi kasvatamisest, paljundamisest, haigustest ning kasutamisest aiakujunduses ja lõikelillena.

Peatükis, mis keskendub flokside kasvatamisele Eestis, on vaatluse all nii botaanikaaedade, aianduskooli kui ka aiapidajate kollektsioonid. Nii mõnestki esmakohtumisest selle kauni lillega on aja jooksul kujunenud mitmesaja sordiga floksiaed.

Shaun Walker. Illegaalid

Enamik luureagentuure kasutab salaagente. Kõige lihtsam on maskeerida spioonid diplomaatideks. Samas teeb see agentide tuvastamise lihtsaks. Seetõttu kasutavad mõned luureagentuurid riskantsemat varianti: spioon saadetakse välismaale süütuna näiva elukutse esindajana, kes pealtnäha tavalise tööinimesena loob endale kasulike allikate võrgustiku – selliseid agente nimetatakse illegaalideks. Venemaa salajases illegaalide programmis on see kontseptsioon viidud veel mitu sammu kaugemale.

Käesolev raamat tutvustab Nõukogude Liidu ja Venemaa luureteenistuste illegaalide programmi ajalugu selle algusest tänase päevani. Siit saab lugeda, kuidas agendid saadeti üle maailma tapma Trotskit või ebasobivaid riigijuhte; mis olid nende suurimad võidud ja kaotused; kuidas illegaalide programm vahepeal peaaegu maha maeti, ent Putini ajal uuesti hoo sisse sai; kuidas mõnikord ei teadnud isegi agentide pereliikmed oma tõelisest päritolust; kuidas on 2010. aastal USAs paljastatud agentide võrgustik seotud Herman Simmi juhtumiga ning mis olid rahvusvahelises plaanis selle tegelikud tagamaad.

Voldemar Panso. Portreed minus ja minu ümber

Legendaarse eesti lavastaja, näitleja ja teatripedagoogi Voldemar Panso 1960–1970ndatel kirja pandud teravmeelsed lood olulistest eesti kultuuriloojatest on muhe maiuspala ka aastakümneid hiljem.

Tema õpetajad, sõbrad, kolleegid või muul moel mõjutajad, on kõik legendid. Ehkki Panso väidab, et Ibsenit ja Tammsaaret ei suutnud ta portreteerida, maalib ta Tuglasest, Lurichist, Stansilavskist ja paljudest teistest läinud sajandi suurkujudest sooja huumori ja tähelepaneliku pilgu läbi elulähedased portreed, mis pole tegelikult midagi muud, kui suurmehe sügav kummardus ja tänusõnad neile, kes on Pansost teinud Panso. Meister tunneb meistrit!

Kaur Alttoa. Kirikud, kabelid, kloostrid

Eesti kunsti- ja kultuuriloolase Kaur Alttoa artiklikogumiku teemaks on Eesti keskaegne kiriku- ja kloostriarhitektuur. Autor valis raamatusse kaks kuraditosinat artiklit, mis on kirjutatud viimase neljakümne aasta jooksul (vanim kirjutis pärineb aastast 1980), ning neid nii mõneski osas käesoleva väljaande jaoks kohendanud. Vahel on suures keskaegses kirikus säilinud mõni väike element, mis annab tunnistust suure hoone tekkeajast ja selle ehitanud meistritest. Seepärast keskendub autor paljudes kirjutistes arhitektuurilistele detailidele, mille uurimisest lähtub suur osa meie teadmistest eesti keskaegse sakraalarhitektuuri kohta. Raamatu rikkalik pildimaterjal pärineb autorilt või arhiividest. Kaur Altoalt on kirjastuses Ilmamaa varem ilmunud artiklikogu “Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks” (2017).

Sirje Lefebvre. Tuhat seiklust Prantsusmaal

Kui oled kunagi seisnud giidi kõrval bussiparklas, oodanud „ainult korraks“ kadunud reisikaaslast või kuulnud palvet „palun hoidke grupp koos“, siis äratab see raamat mälestusi. Kui aga alles unistad reisidest, kutsub see raamat sind kaasa.

Need on elupõlise giidi meenutused ja lood enam kui viiekümne aasta pikkusest teekonnast – alates 1973. aastast Peterburis, edasi Eestis ning lõpuks Prantsusmaal. Bussid, muuseumid, veinimõisad ja linnatänavad saavad taustaks olukordadele, mis teevad igast reisist päris elu: ootamatused, väikesed apsakad, kadunud turistid ja hetked, mis panevad naeratama ka aastaid hiljem.

See raamat on mõeldud neile, kes armastavad giidiga maailma avastada, ning ka neile, kes alles otsivad inspiratsiooni ja julgust teele asumiseks. Autor jutustab oma tööst giidina ausalt ja muhedalt – nii sellest, mida reisija näeb, kui ka sellest, mis jääb sageli giidi enda teada. Vahel tuleb improviseerida, hoida gruppi koos ja lahendada keerulisi olukordi, vahel aga lihtsalt asi naljaks pöörata.