KÄRDLA LINNARAAMATUKOGU  E-R 10-18  L 10-14 

Ernst Hemingway. Ja päike tõuseb

Pärast Esimest maailmasõda rändab väike rühm eksinud hingi – kirjanikke, kunstnikke, armastajaid – Pariisi kohvikute hämaruses ja Hispaania päikese all, otsides elu mõtet, kirge ja iseennast. Jake Barnes, sõja poolt muserdatud, kuid hingelt elus, üritab kulgeda teekonnal täis iha, kaotusi ja vaikivat trotsi.

Ernest Hemingway esimene suur romaan (ilmunud 1926. a) on terav, kaunis ja melanhoolne pilguheit „kadunud põlvkonnale“ – inimestele, kes janunevad elu järele, kuid ei suuda seda täielikult haarata. Tema napp ja täpne stiil loob maailma, kus iga pilk, paus ja veiniklaas kannab tähendust. See on lugu armastusest, mis ei saa teoks, sõprusest, mis püsib trotsides kõike, ja maailmast, mis pöörleb edasi – ikka ja jälle, sest päike tõuseb.

Anne Allan. Tantsud printsess Dianaga

„Tants teeb olemise palju-palju paremaks.“ – Diana
1981. aastal, paar kuud pärast sajandi pulma, sai baleriin ja Londoni Linnaballeti repetiitor Anne Allan ebatavalise tööpakkumise. Tema Kuninglik Kõrgus Walesi printsess Diana soovis tantsutunde. Kas Anne nõustuks tema õpetajaks hakkama?
Õige pea kohtusid Anne ja tema kuninglik õpilane erastuudios esimest korda ning sellest sai üks sadadest salajastest iganädalastest tundidest, mida printsessi ametlikus töögraafikus ei figureerinud ja mille jälile nuhkimislembelisel ajakirjandusel ei õnnestunud saada. Anne’i juhtimisel tegi Diana unustamatu debüüdi Covent Gardeni laval, salvestas oma sooloetteaste Her Majesty’s Theatre’is ning käis salaja lava taga vaatamas ballette ja West Endi etendusi, et pääseda tantsijate elule ja tööle võimalikult lähedale.
Üheksa aasta jooksul said õpetajast ja õpilasest lähedased sõbrad. Diana hindas võimalust rääkida õukonnavälisele inimesele avameelselt oma isiklikest probleemidest ja oma kohast kuninglikus maailmas. Nad rääkisid, naersid, nutsid ning – ikka ja alati – tantsisid.

Stefan Ahnhem. Nullgeneratsioon 

Ühel hilissuvisel ööl muutub suur osa Skånest ootamatult kottpimedaks. Fabian Risk on sel hetkel koos tütar Matildaga Öresundis oma purjeka peal. Pärast salapärast elektrikatkestust, tagasi Helsingborgis, seisavad Fabian ja tema kolleegid silmitsi mitme seletamatu juhtumiga. Tunnistajad käituvad kummaliselt ja miski ei tundu loogiline.

Samal ajal võtab Fabianiga ühendust tema endine sõbratar, kelle tütar on kadunud – kas ta on röövitud või on isal tütre kadumisega midagi pistmist?

Tüdruku otsinguil hakkab Fabian märkama mustrit.

Aga mida ta ei näe?

Ita Srankk. Süda ei võta vastu

„Süda ei võta vastu“ on lugu perekondlikest suhetest ja põlvkondadevahelistest erinevustest, kus lugupidamine, hoolivus ja südamesoojus põrkuvad enesekesksuse, ahnuse ja jõhkrusega. Vanemate ehitatud lapsepõlvekodu muutub ühtäkki kinnisvaraobjektiks, selle endale nihverdamise nimel ei kohkuta millegi ees tagasi. Kui meelitused ei aita, tulevad mängu valed ja kalgid kalkulatsioonid.

Loo hargnedes vastanduvad kuldses eas ema siirad tunded ja helged mälestused tütre ja tütrepoegade rahas mõõdetavate väärtushinnangute ja elunautimisega ning märkamatult on punutud võrk, millest enam vabaks ei rabele.

Laura Evisalu. Andersi hoidja

Mirr on kõigest üheksateist ja alles välja rabelenud sügavast depressioonist, kui hakkab Midarite juures liitpuudega poisi hoidjaks. Temast saab aastateks perekonna oluline liige. Lisaks tulevikuplaanidele annab see töö talle sõpruse pere vanema lapse Andersiga. Ometi kraabib Midarite juurest leitud soojus ja kuuluvustunne lahti ka vanu haavu, mis tuletavad noorele naisele pidevalt meelde tema enda kaotusi.

Jeneva Rose. Tüdruk, kes ma olin

Alexis Spencer on oma ebaõnnestumiste ja puudujääkide ratsionaliseerimiseks valmis kasutama mis tahes tsitaate. Lähimad sõbrad on jäänud kaugeks mälestuseks ja kolledžiaegne võlg ootab ikka veel tasumist, aga sellest pole lugu, sest „ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik“.

Kui Alexis kaotab aga töö ja peigmehe samal päeval, pole enam ühtegi piisavalt mõjuvat tsitaati, mis aitaks olukorrast üle olla. Endale omaselt süüdistab ta hädades teisi, sealhulgas oma nooremat mina, kes oleks pidanud rohkem pingutama.

Ennast haletsedes leiab Alexis kolledžiajast pärit viinapudeli ja hakkab muresid uputama. Ent seekord ei ärka ta kodus ega isegi samas linnas. Tegelikult isegi mitte samal aastal.

Laura Dave. Kaheksasada viinamarja

On saladusi, mida jagad, ja saladusi, mida varjad... Mis juhtuks, kui su armastatud kihlatu, just tema, kellel on nii kaval naeratus ja vastupandamatu briti aktsent, oleks varjanud sinu eest elumuutvat saladust? Ja mis siis, kui sa vaid nädal enne teie unistuste pulmi selle avastaksid?

Georgia Ford hüppab seepeale autosse ja sõidab läbi öö Los Angelesest Sonomasse, oma turvalisse varjupaika: oma lähedaste ja perekonna kuulsa veinikeldri juurde. Georgia ihkab nende seltskonda, kes teda kõige paremini tunnevad ja keda tema tõeliselt tunneb. Liiati on viimase saagi koristuse eelõhtu – hooaja parim hetk – ja Georgia teab, et ta leiab lohutust tänu tuttavatele rituaalidele. Kuid kui Georgia koju jõuab, ei ole siin miski endine. Tema vanemad, vennad, perefirma – kõik on tundmatuseni muutunud. Tundub, et tema kihlatu ei ole ainus, kes on saladusi varjanud...

Can Xue. Viie vürtsi tänav

Viie Vürtsi tänava elanikele ei anna rahu küsimus, kes on nende seas kihinat-kahinat tekitav salapärane madam X. Nende lõputud oletused on põimunud romaaniks, milles segunevad poliitiline mõistulugu ja sürreaalne fantaasia. Kes ta on? Kuidas on tal õnnestunud Viie Vürtsi tänava head inimesed oma pilli järgi tantsima panna? Tundmatu jutustaja püüab jääda lõputute nägemuste, argumentide ja arvamuste kakofoonias erapooletuks, kuid uurimine ei lakka ning tänaval vallandub spekulatsioonidest ja eelarvamustest juhitud nõiajaht. Ehkki inimesed üritavad madam X-i seletamatutele võimetele jälile saada, on naine nagu peegel, mille mõjul paljastuvad nende endi hing ja olemus.

Ishida Sho. Kirjutan teile kassi välja

Kyōto salapärase kõrvaltänava lõpus asub eriskummaline kliinik, kus arst ei kirjuta raviks välja mitte tablette, vaid … kasse. Iga patsient, kes Nagakyō Kokoro kliinikusse satub, on omal moel ummikusse jooksnud, olgu siis tööstressi, koduste pingete, koolielu või minevikuleina tõttu. Kui nad aga neile määratud karvast ravimit „tarbima hakkavad“, toimuvad mitmeski mõttes ootamatud muutused.

Läbi humoorikate, liigutavate ja mõtlemapanevate lugude poeb see raamat ka lugeja südamesse ja sunnib ehk mõtlema asjadele, mis võivad olla kuskile hingesoppi ära peidetud. Ja ehkki nii võivad avaneda sisemised haavad, tuleb siiski ka oodatud tervenemine ‒ sest vahel on just üks isepäine kass parim teejuht tagasi iseenda juurde!

Erich Maria Remaerque. Armasta oma ligimest

Nad on pagulased, varjud, kes rändavad hämaras maailmas. Juudi noormees Ludwig Kern ja natside koonduslaagrist põgenenud tantsijanna Ruth Holland… Nende vahel tärkab armastus, mis on lootus lootusetus olukorras. Aga nendel, kes on kõik kaotanud, on miski, mis neid teistest eristab: nad ei karda enam midagi. Välja arvatud see, et nad võivad kaotada ka teineteise.

Erich Maria Remarqueʼi romaan „Armasta oma ligimest“ on poeetiline ja liigutav lugu armastuse jõust ajal, mil see on kõige raskemini leitav. See on lugu ellujäämisest ja vastuhakust, armastades oma ligimest.

Ann-helen Laestadius. Vargus

Ühel talvepäeval põhjapöörijoone taga metsas näeb üheksa-aastane põdrakasvatajate perest pärit Elsa, kuidas üks mees tapab jõhkralt tema armsa põhjapõdravasika. Ta hirmutab tüdruku vaikima. Kui isa viib Elsa politseisse ütlusi andma, ütleb kohalik politsei, et nad ei saa selliste „varastatud“ loomade asjus mitte midagi ette võtta. Niisugused tapmised liigitatakse varguseks, juhtumid muudkui kogunevad, aga jäävad uurimata. Kuid põhjapõdrad ei ole saamidele ainult elatis, nad on suure tähtsusega, rünnak põhjapõdra vastu tähendab kaudselt kogu saami kultuuri ründamist.

Kümme aastat hiljem on viha saamide kultuuri vastu ja ähvardused nende pihta veelgi rohkem võimendunud ning Elsa kogukonnas tapetakse üha enam põhjapõtru. Lõpuks saab tal mõõt täis ja ta otsustab tegevusvõimetule politseile vastu hakata. Seekord võtab jahimees sihikule noore naise enda ja see viib katastroofilise lõpplahenduseni.

Kristel Belinets. Kirki. Koodi avamine

„Kirki. Koodi avamine“ on psühholoogiline ilukirjanduslik romaan. See viib lugeja põnevale ja samas väga sügavale sisemisele teekonnale. Lugu ellujäämisest, valust ja eneseleidmisest, mis on kirjutatud poeetiliselt ja ausalt, puudutades igaühe hinge omal moel.

„Kirki“ ei paku lihtsaid vastuseid, kuid kutsub mõtisklema, tunnetama ja kaasa elama nii tegelasele kui lugeja enda sisemaailmale. Iga lugeja leiab selles teoses midagi, mis kõnetab just tema elu — olgu see siis lootus, mõistmine või väike valgus keerulistel hetkedel.