KÄRDLA LINNARAAMATUKOGU  E-R 10-18 L 10-14

Ülo Tuulik. Viiest kaheksakümne viieni

Autori 85. sünnipäeva puhul ilmunud kogumik koondab tema lühemaid kirjutisi, alustades aastaga 1968 ja lõpetades aastaga 2023. Ehkki Ülo Tuuliku loomingust on kahtlemata enim tuntud tema dokumentaalne sõjaromaan „Sõja jalus“, ongi ta ennekõike loonud just lühivorme. Need on toonud talle rea auhindu, sealhulgas Fr. Tuglase novellipreemia, ja ka nüüdses juubelivalikus on jäädud just lühemate lugude juurde läbi kogu kirjaniku loomebiograafia. Tekste seob saateartikkel samuti kirjanikult endalt.

Jim Ashilevi. Suutud

Varem peamiselt näitekirjaniku ja prosaistina tuntud autor sukeldub tundmatusse, otsides häält jõududele, mis ei saa kõnelda, kuid kurdistavad meid jätkuvalt. See on tume sisekõne, ometi ei saa seda nimetada negatiivseks, sest kui miski on piisavalt õudne, muutub see jälle iseenda vastandiks – naljakaks ja naeruväärseks, võib-olla koguni armsaks.

Oma tegeliku tõe välja ütlemise eel leiame end ilma hääle ja suuta, kuid see, mida öelda ei tohi, oska ega saa, saab öeldud nii või teisiti. Olgu selle tõestuseks seesama raamat.

Clifford D. Simak. Igaviku kiirtee

Ulmeklassiku viimaseks jäänud romaan on omamoodi kaleidoskoopiliseks kokkuvõtteks tervest suurmeistri loomingust ja tuntumatest teemadest. Religiooni, igavest elu ja muid metafüüsilisi küsimusi on Simak käsitlenud ajareisiulme vormis: kauges tulevikus pakub inimkonda mitte just sõbralikult suhtuv tulnukrass meie järeltulijaile välja igavese elu kingi, kuid selle hinnaks on oma füüsilisest kehast loobumine ning eksistents vaid puhta mõistuse tasandil. Paljud sellega mitte nõustuvad traditsionalistid põgenevad selle kohutava ja inimolemust muutva sundusliku kingi eest erinevatesse mineviku ajastutesse – Evansite perekond näiteks 18. sajandi keskpaiga Inglismaale. Kuid tulnukad ei jäta neid sealgi rahule. Lisaks igavese elu ja inimeksistentsi galaktilistele küsimustele lahkab Simak siin ka talle tüüpiliselt inimese ja looduse loomuliku vahekorrra teemasid.

John Kennedy Toole. Lollpeade liit

„Lollpeade liit” on 1980. aastal, kümme aastat pärast autori surma avaldatud omapärane kelmiromaan, mis võitis 1981. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning on üks kaasaegse USA kirjanduse tähtteoseid. Raamat kõneleb peategelase Ignatius J. Reilly, laisa ülekaalulise isehakanud misantroobist õpetlase sageli absurdsetest äpardustest ja seiklustest 1960ndate USA lõunaosariikides.

Ewald Arenž. Armastus halbadel aegadel

Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.

Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.

Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?

Mark ja Delia Owens. Elevandi silm

Pärast menuki „Kalahari karje“ kirjutamist naasevad loodusteadlased Mark ja Delia Owens Aafrikasse, et jätkata oma uurimistööd. Nad arvavad, et on avastanud Sambias uue loodusparadiisi – Põhja-Luangwa oru, kus jõgedes sulistavad jõehobud, põõsastes luuravad lõvid ja elevandid jalutavad laagrisse, et maiustada puuviljadega. Ent selle rahuliku idülli purustavad peagi piirkonnas tegutsevad arvukad salakütid, kes hakkavad elevante massiliselt tapma. Owensid asuvad loomade eest vapralt võitlusse, püüdes samal ajal aidata ka kohalikke külaelanikke. See on haarav lugu nende pingutustest päästa nii org kui omaenda elu.

Sally Rooney. Intermezzo

Kui välja arvata fakt, et nad on vennad, ei paista Peter ja Ivan Koubekil suurt midagi ühist olevat.

Peter on kolmekümnendates eluaastates advokaat – edukas, kompetentne ja pealtnäha võitmatu. Kuid isa surma järel uinutab Peter end käepäraste vahenditega ja näeb ränka vaeva, et säilitada suhteid kahe väga erineva naisega. Sylvia on tema esimene armastus, Naomi aga tudeng, kelle silmis elu on üksainus naljamäng.

Ivan on kahekümne kahe aastane maletaja. Ta on end alati pidanud kohmetuks üksiklaseks, oma sundimatu vanema venna vastandiks. Isa surma järgsetel nädalatel tutvub Ivan Margaretiga, vanema naisega, kel on seljataga tormiline minevik. Ivani ja Margareti elud põimuvad üleöö ja tuliselt.

Kahele leinavale vennale ja nende armastatutele on see uus vahemäng – iha, meeleheite ja võimaluste ajajärk, võimalus teada saada, kui palju mahub ühteainsasse ellu, ilma et see puruneks.

Henry Miller. Kaljukitse pöörijoon

See autobiograafiliste seikade ja fiktsiooni segu on lugu Henry V. Millerist, kes töötab 1920ndate New Yorgis Cosmodemonic Telegraph Companys ning püüab kirjutada kõige olulisemat kirjandusteost, mis iial avaldatud. „Kaljukitse pöörijoon” maalib pildi kirjaniku elust sõdadevahelises New Yorgis: pilvelõhkujatest ja reoveekanalitest, ihast ja ahastusest, igaveses liikumises oleva linna lõhnadest ja helidest.

„Kaljukitse pöörijoone“ New York on kiirelt muutuv panoraam möödunud sajandi päris algusest 1920. aastate keskpaigani. See oli maailma kõige dünaamilisem hiigellinn, elektriajastu futuristlik projekt, mis sööstis kaleidoskoopilisena taeva poole, lõhkudes varasemaid linnajagusid ja tänavavõrke, kodukante ja kogukondi. Kõiges, mis vähegi loeb, kätkeb vastuolu, ütleb autor. Oma vastuoludega oli metropol Millerile kestev metafoor, seesmise mina peegelkujutis, sest elutu on lahutamatu elavast.

Lars Kepler. Uneskõndija

Keset ööd saabub häirekeskusesse teade, et Stockholmi lähistel asuvale Bredängi kämpingualale murtakse sisse.

Lähim politseipatrull vastab kutsungile ja sõidab kohale. Muidu pimedal alal põleb ühe haagiselamu aknas valgus ja kui politseinikud ukse lahti teevad, avaneb nende ees õõvastav vaatepilt: verd on täis nii põrand, seinad kui ka mööbel. Veresauna keskel vedeleb kirvega tapetud ja jõhkralt tükeldatud ohver.

Haagiselamu ühe toa põrandal magab noor mees, otsast raiutud käsi padjaks. Ta võetakse kinni ja viiakse Kronobergi arestikambrisse. Selgub, et tegu on seitsmeteistaastase Hugo Sandi, tuntud kirjaniku pojaga.

Tuleb välja, et Hugo põeb haruldast somnambulismi, mille käivitavad õudusunenäod. Ta võib olla kas kurjategija või pealtnägija, aga ta ise väidab, et ei mäleta sellest ööst midagi.

Daniel Hurst. Arsti armuke

Ma olin see teine naine. Armuke. Kõik süüdistasid doktor Drew Devlini surmas mind. Ja ma olen vale mehe armastamise eest maksnud.

Nüüd on mu silmade all tumedad rõngad, sest ma ei saa öösel magada. Ma kaotasin kõik: sõbrad, pere, oma kodu ja isegi oma vabaduse. Drewʼ salakaval abikaasa Fern rebis kogu mu maailma tükkideks. Ja ta arvab, et on mõrvast puhtalt pääsenud. Aga ta eksib. On aeg kätte maksta. Minu enda... ja minu lapse eest.

Tema uus elu tuulest räsitud Cornwalli rannikul on tema ümber mürinal kokku varisemas. Olen kindlalt otsustanud, et kõik peavad tegelikult toimunust teada saama. Sest nüüd ei ole ohus vaid minu elu, ma pean kaitsma ka arsti tütre oma. Ma tean, et Fern ootab, et ma talle järele lähen – olen kindel, et tal on plaan paigas, et mind peatada. Lõppude lõpuks on ta ju nii paljusid inimesi varem ninapidi vedanud.

Aga samas, Fern alahindas mind alati. Ja selleks ajaks, kui ta seda taipab, on arsti naise jaoks juba liiga hilja...

Lucy Diamond. Rannakohvik

Evie Flynn on alati olnud perekonna must lammas – unistaja ja triivija, kes erineb oma edukatest vanematest õdedest. Ta on üritanud teha endale nime näitleja, fotograafi ja lauljana, kuid sellest ei ole midagi välja tulnud. Nüüd elab ta asendustöötaja põrgulikku elu ja jagab kodu mõistliku, juba varakult penisonipõlveks valmistuva elukaaslasega. Eviel on tunne, et ta on elust kõrvale jäänud.

Siis hukkub tema armastatud tädi Jo autoõnnetuses ja jätab Eviele ootamatu päranduse – oma armsa rannakohviku Cornwallis. Evie otsustab esimest korda elus milleski edu saavutada ning suundub Cornwalli, et kohvik ja oma elu jälle järje peale saada. Ent nii töös kui ka armastuses ootab teda ees rohkem, kui ta loota julges …

Inga Höglund. Nagu kaelkirjak šampusepokaalis

„Minu Brüssel“ räägib sõpruse tekkimisest ühe linnaga, mis esmapilgul tundus hall ja kõle, sest Brüssel hoiab oma parimad küljed turistide eest tihti varjus, avades end pigem neile, kes on valmis tõeliselt seiklema ja avastama. Iga sammu saadab keskmisest loomingulisem lähenemine ja parajas koguses absurdi. Kõik, mis esmapilgul tundub võimatu, on siin kahtlemata võimalik. Kõigega harjub. Kõik on suhtumise, perspektiivi ja prioriteetide küsimus. Isegi need 10 000 veidrat elamust kuus…

James rebanks. Inglise pastoraal.Pärand

„Inglise pastoraal“ on lugu pärandist: sellest, mis kuulub meile kõigile. See räägib, kuidas kogu maailma maapiirkonnad jõudsid kokkuvarisemise äärele ning kuidas töö, ilma, kogukonna ja looduse igivanad rütmid on kadunud. Ent see lugu on ühtlasi tulvil lootust, jutustades, kuidas üks minevikust juhinduv talupidaja asub päästma killukest Inglismaad, mis nüüd kuulub talle. Ta teeb kõik, mis suudab, et taastada kadunud elu ja jätta endast pärand tulevastele.

See raamat räägib, mida tähendab armastada üht paika ja olla selle üle uhke. Ja kuidas kõigest hoolimata võib siiski veel olla võimalik luua uus pastoraal – mitte utoopia, vaid väärikas ja tasakaalus keskkond.

Tõnu Rätsep. MD-X ja kadunud briljandid

Eelmise sajandi alguses olevat üks proletariaadi diktatuuri eest põgenev professor toonud Eestisse lagunevast Vene impeeriumist pärinevad briljandid. Briljandid ei jõudnud oma adressaadini, vaid neid varjati pikki aastaid ühe ultraheliaparaadi sees. See aparaat töötas haruldaselt kaua ja elas üle infotehnoloogia pealetungi ajastu, mil masinad arenesid kiiresti ning konkurents oli halastamatu. Alles hiljem leiti, et lisaks ultrahelile olid temas peidus saladused, mida keegi ei osanud oodata.

Caroline Darian. Ma ei kutsu sind enam isaks

2. novembril 2020 sai Caroline Darian kõne Carpentrasʼ politseilt. Tema isa oli vahi alla võetud. Dominique Pelicotʼ arvutiseadmete konfiskeerimisel selgus kohutav tõde: alates 2013. aastast oli ta uimastanud oma abikaasat, lasknud pea sajal tutvumisportaali kaudu leitud mehel teadvusetut naist vägistada, samas ise toimuvat filmides.

Milline õõvastav masendus tabab inimest, kui ta saab teada, et temale kallis ja lähedane isik on valmis uskumatuteks kuritegudeks? Päeviku vormis süngust, valu ja lootusetust täis lugu on taustaks 2024. a alanud kohtuprotsessile Caroline Dariani isa, Dominique Pelicotʼ üle, mis on tähelepanu pälvinud ka Eesti meedias.