KÄRDLA LINNARAAMATUKOGU  E-R 10-18 

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja nõiutud kabel

Tallinn anno Domini 1434. Apteeker Melchiori juurde tuleb Tartust pärit pagar, kes usub, et tema vend Johannes uputati. Melchiori üllatuseks selgub, et Johannes, keda ta tegelikult ei tundnud, on pärandanud talle ärakirja keiser Friedrich II antud manifestist aastast 1224, millega lubatakse kõikidele vastristitud eestlastele samasugust vabadust, kui on teistel keisririigi vabadel inimestel. Johannese jäljed viivad Riisipere mõisa ja kummalisel kombel tapetakse just siis Tallinnas üks Riisiperest tulnud mees ja Püha Miikaeli kloostrist põgeneb Riisiperest pärit nunn Elsebe. Ja kui klooster volitab Melchiori otsima üles õde Elsebet, kuuleb ta esmakordselt ühest nõiutud kabelist.

Romaani teine tegevusliin jälgib Melchiori poja seiklusi Lübecki lähistel, kus ta võitleb enda ja oma noore abikaasa elu eest. Teda jälitavad salamõrtsukate vennaskond ning üks uus ja veel ohtlikum vaenlane.

Arthur C. Clarke, Stephen Baxter. Ajaodüsseia III: Esmasündinud

Tulnukrass Esmasündinud on tagasi. Paarkümmend aastat pärast puslemaailma Mir loomist ja päikesetormide läkitamist Maa suunas püüavad Esmasündinud taas hukutada inimtsivilisatsiooni, saates meile seekord kaela kvintpommi, mis suudab hävitada meie maailma aluseks olevat mateeriat.
Kaks autorit jagavad nägemust tulevikust, kus tehnoloogia ja humanism arenevad käsikäes. Kui nende romaanide pöörastest teadusfantastilistest ideedest aimub vanameister Clarkei kätt, siis teoste hoogsast ja põnevast sündmustikust tunneb lugeja rohkem ära Stephen Baxteri käekirja.

Riad Sattouf. Tuleviku araablane 2

„Tuleviku araablane. Lapsepõlv Lähis-Idas (1978–2011)” on hinnatud koomiksikunstniku Riad Sattoufi 6-osaline autobiograafiline sari. See on üks viimase kümnendi menukamaid prantsuse graafilisi romaane, mida on kokku müüdud üle kolme miljoni eksemplari. Teos on pälvinud Prantsuse tähtsaima koomiksiauhinna Le Fauve d’or’i ning sari on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aasta koomiksi auhinnaga on tunnustatud ka tõlkeid.

Riad Sattouf on prantsuse-süüria karikaturist, koomiksikunstnik ja filmirežissöör, kelle käekirja tunnevad lugejad üle maailma iseloomuliku graafilise joone ja satiiriliste argielu anekdootide poolest. Aastatel 2004–2014 töötas Sattouf Prantsuse satiirilises nädalalehes Charlie Hebdo, kus ilmus tema tuntud koomiksisari „Noorte salajane elu” („La vie secrète des jeunes”). Sattoufi meisterlikud ja leidlikud pildid on põimitud lapseliku naiivsuse, ajaloolise konteksti ja teravmeelse huumoriga sedavõrd tabavalt, et kutsuvad lugejas esile vaheldumisi külmavärinaid ja naerupuhanguid.

Florence Knapp. Nimed

Pärast katastroofilist tormi asub Cora koos oma üheksa-aastase tütre Maiaga teele, et minna oma poja sündi registreerima. Tema abikaasa Gordon, kohalik arst, kes on inimeste hulgas väga austatud, kuid kodus õudne hirmuvalitseja, tahab, et naine paneks pojale tema nime. Aga kui perekonnaseisuametnik küsib, mida ta tahab oma lapsele nimeks panna, lööb Cora kõhklema…

Üle kolmekümne viie aasta kulgevad kõrvuti kolm alternatiivset versiooni Cora ja tema väikese poja elust, mida kujundab nimevalik. „Nimede” mitmekihiline proosa uurib koduvägivalla valusat lumepalliefekti, segaseid peresuhteid ning iseseisvuse ja tervenemise võimalikkust.

Harukordse tundlikkuse ja sügavusega tõmbab Knapp meid kaasa ühe perekonna loosse, mida jutustatakse mis-siis-kui prisma kaudu, pannes meid mõtisklema „üheainsa kalli elu” üle, mis meile on antud. Raamatu hiilgavalt fantaasiarikas struktuur, hoogne jutustus ja piinav emotsionaalne jõud teevad „Nimedest” kindlasti moodsa klassika.

Chris Whitaker. Kõik pimeduse värvid

1975 on Ameerikas muutuste aeg. Vietnami sõda on lõppemas. Muhammad Ali võistleb poksiringis Joe Frazieriga. Ja Missouri osariigis asuvas Monta Clare’i linnakeses jääb tüdrukuid teadmata kadunuks.

Kui sihtmärgiks võetakse jõuka perekonna tütar, ilmub areenile kõige ootamatum kangelane – kohalik poiss Patch, kes päästab tüdruku, aga kaob jäljetult.

Patch ja need, kes teda armastavad, avastavad peagi, et piir võidu ja tragöödia vahel pole kunagi olnud nii õhuke. Ja et vastuste otsimine viib neid tõdedeni, mis võivad nende jaoks tähendada üksteise kaotamist.

Põnevik teadmata kadunud inimestest, verdtarretav lugu sarimõrtsukast, armastuslugu, igaühes neist ainulaadne pööre – Chris Whitaker on kirjutanud romaani kinnisidee varjus luuravatest ohtudest ja lootuse pimestavast särast.

Phyllis T. Smith. Mina, Livia

Naistest väljapaistvaim, kes ta igas asjas meenutas pigem jumalaid kui kedagi inimsoo seast, tema, kes ta ei lasknud kellelgi tunda saada oma võimu muidu kui ainult hädade ja õnnetuste leevenduseks… Need sõnad pani Vana-Rooma ajaloolane Velleius Paterculus kirja keiser Augustuse abikaasa Livia kohta.

Pahatahtlik poliitiline manipulaator ja mürgitaja, kes saatis teise ilma peaaegu kõik Augustuse sugulased, et keisritroonile upitada oma lihane poeg Tiberius – nii on Liviat kujutatud hilisemas ajalookirjutuses ning paljudes tänapäevasteski kirjandus- ja linateostes.

Niisiis – pühak või patune?

William Heinesen. Kadunud moosekandid

Tõlkija järelsõnast 1984. aasta raamatule: „Kadunud moosekandid“ (De fortabte spillemænd, 1950) käsitleb taas sõdade eelset ajajärku, see on kirju tegelastegaleriiga satiiriline kolkaeluburlesk, mis vahest rohkem kui teised Heineseni teosed kaldub farssi, millest aga ei puudu ka äärmiselt lüürilised noodid. Peategelaseks võibki pidada muusikat. Seda rõhutab teose sümfooniline ülesehitus: neljaosaline romaan algab sissejuhatusega, tutvustab tegelaskujusid ja teemasid, teemade arenedes sündmuste kulg kiireneb, kolmandas osas toimub peamine võitlus Hea ja Kurja vahel, mispeale saabub eleegiline finaal tulevikulootustega muusika võidukäigule. Romaani lähedust muusikateosega toonitab ka teema kordamine erinevas „orkestreeringus“ – näiteks kolme esimese osa alguses kolme erineva, traagiliselt lõppeva pulmapeo kirjeldus. Teose ülesehitust rõhutavad ka peatükkide (taani k. kapitel) asemel kasutatavad sõnad „osa“ (sats), mis on käibel muusikaterminoloogias.

Freida McFadden. Kokkupõrge

Õudusunenägu, mille eest ta pageb, on lapsemäng võrreldes sellega, kuhu ta satub.

Tegan on kaheksandat kuud rase, üksi ja soovib kõigest hingest oma koost pudeneva elu maha raputada. Niisiis asub ta teele, kavatsedes seni venna juures peatuda, kuni on välja mõelnud, mida edasi teha. Kuid tüdruk ei tea, et suundub otse algavasse lumetuisku.

Sihtkohta ta ei jõua.

Otsad andnud auto ja murtud hüppeliigesega Maine’i maakolkas hätta sattunud Tegan kardab, et tegi kohutava vea. Siis juhtub ime ja tema päästjaks saab paar, kes pakub talle ilma paranemiseni oma soojas majas ulualust.

Kuid miski ei klapi. Tegan uskus, et ootab lahkete inimeste juures tormi lõppemist, kuid tundide möödudes hakkab talle selgeks saama, et ta on tõsises ohus. See ei ole turvaline sadam, milleks ta seda pidas, ja pole võimatu, et ta on teinud hukutavate tagajärgedega vea.

Nüüd peab ta andma endast kõik, mis võimalik, et päästa enda ja oma sündimata lapse elu.

Eesti novell 2025

Mis on ühist nähtamatul mehel müstilise ehitamistungi ja taevase elektrikuga? Või prill-lauaseiklustel mänguloomade turismi ja äärelinnatüdrukutega? Kõik leiavad oma koha värskes novellikogumikus koos teiste täiesti inimlike tegelaste ja kummaliste juhtumitega, kus ei peljata väikesi tundeid ega suuri piinlikkusi. Hoolikalt valitud novellid on nagu Eestimaa suvi - kõik on võimalik, aga midagi kindlat lubada ei saa.

Tuntud autorid ja säravad uustulijad pakuvad lugejale 15 võimalust end leida või kaotada. Nende hulgas on ka sajandivanune novell ja kõige uuemad Tuglase preemia võidulood.

Piret Eesmaa. Hiirekõrvul

Raamat käsitleb poeetiliselt väga delikaatset teemat, millest Eesti ühiskonnas ülearu palju ei räägita: lapse saamise keerukus, karid ja kadalipud. Tegemist on elegantselt ja õhuliselt kirja pandud looga, mille sugestiivset tooni toetab proosaluule vorm. Teos vastab levinud loosungile „Saage rohkem lapsi!“, näidates, et see ei ole sageli lihtsalt teostatav, isegi kui tahe on tugev. Lugejal on võimalik teha kaasa pikk ja keeruline teekond, mille käigus kogeb mina-tegelane meeleheitehooge ja lootusetust, samal ajal on aga peategelase kõrval elukaaslane, kes teda toetab ja armastab. See on kui tango, milles mõlemad peavad tasakaalu hoidmiseks teineteist toetama.

Tapio Koivukari. Põletatud mehe tütar

„Põletatud mehe tütar“ on lugu ühe hulluseliigi levikust inimeste seas ja selle traagilistest tagajärgedest. Sedakaudu jutustab raamat meile ka me endi ajast, selle nähtustest, nüüdsetest nõiajahtidest. Autor loob ajastupildi ilma tagantjärele tarkusest tuleva üleolekuta. Jah, selle karmi ja vaese ranna asukate mõttemaailm on teistsugune kui meil, ent pärast kõike, lõppude lõpuks on nad samasugused nagu sina ja mina. Siin ja praegu.

 Andres Adamson. Õuenõunik

Sügis 1767. Kummalistest teadetest võõraste kohta, kes Turu saarestiku asukaid kimbutamas käivad, saab alguse juurdlus, mille väliseks ajendiks hoopis suur laevarööv Kolga mõisa vetes. Uurimine viib kolleegiuminõunik de Hio ja tema vana teenri Reinu Peterburist nende kodusaarele Hiiumaale, kus põrgatakse aga sootuks ootamatutele asjaoludele, nii et mõlema mehe elugi ohtu satub.

Haruki Murakami. Linn ja tema muutlikud müürid

Keskkoolipoiss tutvub tüdrukuga, kes avaldab saladuse, et ta on tegelikult iseenda vari, aga tema pärismina elab salapärases müüriga ümbritsetud linnas. Ta jutustab poisile linnast, kus inimestel puudub vari ja kus elavad müstilised ükssarvikud. Ühel päeval tüdruk kaob, ilma midagi seletamata või hüvasti jätmata. Noormees läheb tüdrukut otsima ning järsku seisabki linnaväravas, kus peab loobuma oma varjust, et linna sisse pääseda. Ta asub tööle vanade unenägude lugejana linna raamatukogus. Peagi avastab noormees, et see linn ei ole üldse tavaline paik: linnamüürid on elus ning linnal paistab olevat justkui omaenda tahe ja võim linnaelanike üle.

Teise osa minategelane on keskealine mees, keda ei rahulda töö raamatute müügimehena. Ta kolib mägisesse kolkalinna, et asuda tööle väikese raamatukogu juhatajana. Seal tutvub ta raamatukogu endise juhi härra Koyasuga, kuid peagi selgub, et Koyasu on juba aasta eest surnud.

Hisham Matar. Minu sõbrad

„Minu sõbrad” on lugu kolme noore liibüalasest sõbra maapaost Qaddafi valitsemise ajal ja sellest, kuidas mõjutas nende omavahelisi suhteid ja vahekorda kodumaaga Araabia kevad.

Minategelane Khaled lahkub kodumaalt, et asuda õppima Suurbritanniasse, kus tutvub Mustafaga, kellest saab tema parim sõber. Koos saavad nad Qaddafi-vastasel meeleavaldusel haavata, misjärel kodumaale naasmine on võimatu. Hiljem tutvub Khaled Hosamiga, kirjanikuga, kelle mõistukõneliselt ühiskonnakriitiline novell meest õgivast kassist oli talle teismeliseeas kustumatu mulje jätnud.

Võimalus kodumaale naasta avaneb 2011. aastal. Kuigi sõbrad otsustavad revolutsionääridega ühineda, valib Khaled pärast pikki kõhklusi siiski maapakku jäämise.

Lisaks sõprusele arutletakse selles liigutavas, ent sügavas romaanis armastuse, paguluse, perekonna, kirjanduse, poliitika üle. Ka pakub romaan üsna põhjalikku sissevaadet Liibüa ajalukku.