KÄRDLA LINNARAAMATUKOGU  E-R 10-18 L 10-14

Stanley Tucci. Mida ma sõin ühe aasta jooksul

Raamatusse „Mida ma sõin ühe aasta jooksul“ on Stanley Tucci kirja pannud aasta jagu söögimuljeid restoranidest, köökidest, filmivõtetelt, pressisündmustelt kodus ja võõrsil. Sõprade, pere ja võõraste ning mõnikord lihtsalt iseenda seltsis.

Siia on talletatud nii meeldejäävalt isuäratavad ja lohutust pakkuvalt kodused kui ka vihale ajavalt söögikõlbmatud road, mille kaudu mõtiskleb autor oma tiheda (pere)elu üle. Peale toidu tuleb juttu aja möödumisest, lähedaste kaotusest ning sellest, kuidas end ette valmistada eesootavaks.

Olgu tegu laulvate karmeliidi nunnade valmistatud ja kolleegidega koos söödud canard à l’orange’iga, sõprade seltsis grillitud steigi või Tucci ema ja poja tehtud lihapallidega, mida kolme põlvkonnaga ühiselt laua taga nautida – kõik need road annavad autori päevadele värvi ja muudavad need emotsionaalselt rikkalikumaks.

Emma Reyes. Emma raamat

Emma on nelja-aastane tüdruk, kes elab Bogotá eeslinna viletsas osmikus koos õe Helena, ühe poisi ja ühe naisega. Poisi nime ta ei tea, nad kutsuvad teda Täiks. Naise nimi on proua María. Neil pole vett, pole elektrit, pole käimlat, pole ühtegi akent. Emma ei tea, mida tähendab ema ja mida tähendab isa. Palju-palju aastaid hiljem saab Emmast maalikunstnik, kelle loomingut eksponeeritakse New Yorgist Roomani ja Pariisist Jeruusalemmani, kes teeb koostööd Diego Rivera ja Frida Kahloga ning sõbrustab Gabriel García Márquezega. Selles raamatus paneb Emma sõbrale saadetud kirjades paberile loo oma lapsepõlvest: ringirändamisest koos proua Maríaga pisut parema elujärje otsinguil ja pikkadest aastatest kloostrimüüri taga. See on tõestisündinud lugu, lohutu ja rabav, aga ometigi täis eluusku.

Eva Koff. Õhuskõndija

19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, Tartu. Fortuuna uulits, Ülejõe inimesed ja lojused, Emajõgi, mis igal kevadel üle kallaste tõuseb, vinavad rentslid. Aga õhus on mingi rahutus: elektriteatris saab näha elavaid pilte, raudtee on kätte andnud vabaduse niidiotsa ja taevas tõmbab õhku tõusma.

„Õhuskõndija” on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. Kas ma lendan liiga kõrgele ja päike sulatab vaha, millega tiivad mu seljale kinnituvad? Kas ma tahan liiga palju, kui tahan kõike? Kas inimesel tuleb valida maa ja taeva vahel? Kõhu ja südame vahel? „Õhuskõndija” on lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest.

Reet Klettenberg. Minu Ungari

Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida. Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab. Reet Klettenberg

Tiffany McDaniel. Betty

„Tüdrukust sirgub naine, noatera kõril.”

Nii algab Betty Carpenteri lugu. Betty sünnib 1954. aastal. Tema isa on tšerokii ja ema valge naine. Betty on peres kaheksast lapsest kuues ja kõige rohkem isa moodi. Väike Indiaanlane, nagu isa teda kutsub. Nad on viletsal järjel ja vägivald ähvardab neid nii väljaspool kodu kui kohutaval kombel ka pereringis. Isa jutustatud lugude toel leiab Betty pelgupaiga loodusest, mis on täis imesid, kuid pikapeale tulevad päevavalgele pere süngeimad saladused. Kõige rängem on see, et tüdruk ei saa neid kellegagi jagada.

Raskustest hoolimata on Betty südikas. Ta elav uudishimu looduse ja armastus õdede-vendade vastu ning isa imepärased lood toidavad tema kujutlusvõimet ning kõige koletu kiuste, mida ta kogenud on, leiab ta oma väljapääsu: ta hakkab kirjutama. Ta paneb paberile ka üleelatud õudused ning matab need sügavale maha - hetked, mis lõikasid nii valusalt südamesse, et neist ei saanud rääkidagi. Aga viimaks on aeg.

Susanne Lieder. Agatha Christie

Tegelikult tahtis Agatha saada pianistiks, kuid suur edu jäi tulemata. Ajaviiteks hakkas Agatha jutte kirjutama, ning kui ta apteegis töötades mürkidega kokku puutus, tuli tal idee kirjutada mõrvalugu, mis saab alguse mürgitamisest. See on mõte, millest ta ei saanud lahti enne, kui oli loo paberile pannud. Ja nõnda see algas. Sealt alates said teda läbi elu saatvateks kaaslasteks detektiiv Hercule Poirot, kellele lisandus veidi hiljem nutikas miss Marple – ja Agatha Christiest sai maailmakuulus krimikirjanik.

Luca Ventura. Augusti keskel

Väike saar Vahemeres, järskude kaljude, värviliste majade, ritsikate sirina ning männipuude ja päikesekreemi lõhnaga … Enrico Rizzi on politseinik ühes maailma ilusaimas paigas.

Enrico Rizzil on siiani tegemist olnud väiksemate kuritegudega, kuni ühel augustikuu päeval leitakse kiviselt rannalt surnud Jack Milani, noormees, kel elu veel ees, rikka perekonna ainus poeg, okeanoloogiatudeng. Samal hetkel saab vägagi selgeks, et rahulik saar pole sugugi nii rahulik ja Enrico Rizzil on suuremaid probleeme kui Põhja-Itaaliast kohale saabunud kolleeg Antonia Cirillo, kes on küll tark, kuid kelle kohta liiguvad igasugused kuulujutud.

Markus Thielemann. Pühjakaares kõmab kõu

„Põhjakaares kõmab kõu“ on portree noorest mehest, kes otsib oma kohta elus, traditsioonide ja modernsuse, perekonna ja individuaalsuse, rahuliku maaelu ja suurlinna üha suureneva närvilisuse vahel. Teost iseloomustab mitmetahuline semiootika – see on märkide ja tähenduste ning nendest aru saamise romaan. Lugu tundub esmapilgul hoomamatu, kuid sellel on sügavad juured – nagu romaanis sageli kirjeldatud kanarbikul.

Iga päev karjatab 19-aastane Jannes koos oma perega Lüneburgi nõmmel lambaid. Ümbruskonnas kobrutab rahutus, kuna hunt on tagasi nõmmele saabunud. Sagenevad rünnakud lammastele ja koos nendega konfliktid külas, mis peagi muutuvad poliitiliseks. Sellal kui rahvuslikult meelestatud elanikud püüavad probleemi oma kasuks pöörata, teravneb olukord, ähvardades viia omakohtuni, siis põgeneb Jannes oma lammastega nõmmele. Ent seal avab viirastuslik kohtumine talle äkitselt paikkonna sünge ajaloo, mis heidab pikki varje veel tänapäevani.

Carley Fortune. Igal järgmisel suvel

Kuus suve, et armuda. Hetk, et riidu minna. Nädalavahetus, et parandada, mis parandada annab.

Öeldakse, et koju tagasi ei saa, ja just nii on lugu Persephone Fraseriga, kes tegi kümne aasta eest elu suurima vea. Enam ei veeda ta sädelevaid suvepäevi lapsepõlveaegsel järvekaldal, vaid püsib oma stiilses linnakorteris ega lase endale mitte kedagi tõeliselt südamesse.
Kuni tuleb telefonikõne, mis sunnib kibekähku Barry’s Baysse kihutama, ja seal on ka Sam Florek – inimene, kelleta elu tundus võimatu.
Kuus suve, uduvinestel pärastlõunatel järvel ja soojadel suveõhtutel Florekite pererestoranis tööd rabades, olid Percy ja Sam lahutamatud. Sõprus arenes viimaks millekski enamaks ja lõppes siis järsult.
Kui Percy Sami ema leinatalituseks järvelinna naaseb, on nende side sama vaieldamatu nagu enne. Ent kuni Percy ei suuda kunagi tehtud otsuseid ümber mõtestada, pole veel teada, kas nende armastus ikka on suurem, kui oli nende suurim minevikueksimus.

Ülo Tuulik. Viiest kaheksakümne viieni

Autori 85. sünnipäeva puhul ilmunud kogumik koondab tema lühemaid kirjutisi, alustades aastaga 1968 ja lõpetades aastaga 2023. Ehkki Ülo Tuuliku loomingust on kahtlemata enim tuntud tema dokumentaalne sõjaromaan „Sõja jalus“, ongi ta ennekõike loonud just lühivorme. Need on toonud talle rea auhindu, sealhulgas Fr. Tuglase novellipreemia, ja ka nüüdses juubelivalikus on jäädud just lühemate lugude juurde läbi kogu kirjaniku loomebiograafia. Tekste seob saateartikkel samuti kirjanikult endalt.

Jim Ashilevi. Suutud

Varem peamiselt näitekirjaniku ja prosaistina tuntud autor sukeldub tundmatusse, otsides häält jõududele, mis ei saa kõnelda, kuid kurdistavad meid jätkuvalt. See on tume sisekõne, ometi ei saa seda nimetada negatiivseks, sest kui miski on piisavalt õudne, muutub see jälle iseenda vastandiks – naljakaks ja naeruväärseks, võib-olla koguni armsaks.

Oma tegeliku tõe välja ütlemise eel leiame end ilma hääle ja suuta, kuid see, mida öelda ei tohi, oska ega saa, saab öeldud nii või teisiti. Olgu selle tõestuseks seesama raamat.

Clifford D. Simak. Igaviku kiirtee

Ulmeklassiku viimaseks jäänud romaan on omamoodi kaleidoskoopiliseks kokkuvõtteks tervest suurmeistri loomingust ja tuntumatest teemadest. Religiooni, igavest elu ja muid metafüüsilisi küsimusi on Simak käsitlenud ajareisiulme vormis: kauges tulevikus pakub inimkonda mitte just sõbralikult suhtuv tulnukrass meie järeltulijaile välja igavese elu kingi, kuid selle hinnaks on oma füüsilisest kehast loobumine ning eksistents vaid puhta mõistuse tasandil. Paljud sellega mitte nõustuvad traditsionalistid põgenevad selle kohutava ja inimolemust muutva sundusliku kingi eest erinevatesse mineviku ajastutesse – Evansite perekond näiteks 18. sajandi keskpaiga Inglismaale. Kuid tulnukad ei jäta neid sealgi rahule. Lisaks igavese elu ja inimeksistentsi galaktilistele küsimustele lahkab Simak siin ka talle tüüpiliselt inimese ja looduse loomuliku vahekorrra teemasid.

John Kennedy Toole. Lollpeade liit

„Lollpeade liit” on 1980. aastal, kümme aastat pärast autori surma avaldatud omapärane kelmiromaan, mis võitis 1981. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning on üks kaasaegse USA kirjanduse tähtteoseid. Raamat kõneleb peategelase Ignatius J. Reilly, laisa ülekaalulise isehakanud misantroobist õpetlase sageli absurdsetest äpardustest ja seiklustest 1960ndate USA lõunaosariikides.

Ewald Arenž. Armastus halbadel aegadel

Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.

Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.

Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?

Mark ja Delia Owens. Elevandi silm

Pärast menuki „Kalahari karje“ kirjutamist naasevad loodusteadlased Mark ja Delia Owens Aafrikasse, et jätkata oma uurimistööd. Nad arvavad, et on avastanud Sambias uue loodusparadiisi – Põhja-Luangwa oru, kus jõgedes sulistavad jõehobud, põõsastes luuravad lõvid ja elevandid jalutavad laagrisse, et maiustada puuviljadega. Ent selle rahuliku idülli purustavad peagi piirkonnas tegutsevad arvukad salakütid, kes hakkavad elevante massiliselt tapma. Owensid asuvad loomade eest vapralt võitlusse, püüdes samal ajal aidata ka kohalikke külaelanikke. See on haarav lugu nende pingutustest päästa nii org kui omaenda elu.

Sally Rooney. Intermezzo

Kui välja arvata fakt, et nad on vennad, ei paista Peter ja Ivan Koubekil suurt midagi ühist olevat.

Peter on kolmekümnendates eluaastates advokaat – edukas, kompetentne ja pealtnäha võitmatu. Kuid isa surma järel uinutab Peter end käepäraste vahenditega ja näeb ränka vaeva, et säilitada suhteid kahe väga erineva naisega. Sylvia on tema esimene armastus, Naomi aga tudeng, kelle silmis elu on üksainus naljamäng.

Ivan on kahekümne kahe aastane maletaja. Ta on end alati pidanud kohmetuks üksiklaseks, oma sundimatu vanema venna vastandiks. Isa surma järgsetel nädalatel tutvub Ivan Margaretiga, vanema naisega, kel on seljataga tormiline minevik. Ivani ja Margareti elud põimuvad üleöö ja tuliselt.

Kahele leinavale vennale ja nende armastatutele on see uus vahemäng – iha, meeleheite ja võimaluste ajajärk, võimalus teada saada, kui palju mahub ühteainsasse ellu, ilma et see puruneks.

Henry Miller. Kaljukitse pöörijoon

See autobiograafiliste seikade ja fiktsiooni segu on lugu Henry V. Millerist, kes töötab 1920ndate New Yorgis Cosmodemonic Telegraph Companys ning püüab kirjutada kõige olulisemat kirjandusteost, mis iial avaldatud. „Kaljukitse pöörijoon” maalib pildi kirjaniku elust sõdadevahelises New Yorgis: pilvelõhkujatest ja reoveekanalitest, ihast ja ahastusest, igaveses liikumises oleva linna lõhnadest ja helidest.

„Kaljukitse pöörijoone“ New York on kiirelt muutuv panoraam möödunud sajandi päris algusest 1920. aastate keskpaigani. See oli maailma kõige dünaamilisem hiigellinn, elektriajastu futuristlik projekt, mis sööstis kaleidoskoopilisena taeva poole, lõhkudes varasemaid linnajagusid ja tänavavõrke, kodukante ja kogukondi. Kõiges, mis vähegi loeb, kätkeb vastuolu, ütleb autor. Oma vastuoludega oli metropol Millerile kestev metafoor, seesmise mina peegelkujutis, sest elutu on lahutamatu elavast.