KÄRDLA LINNARAAMATUKOGU  E-R 10-18 L 10-14

 Fernando Pessoa. Anarhistist pankur ja teisi jutte

Siinne jutukogu toob eesti lugejani valiku Pessoa proosaloomingust selle erinevates kihistustes: iselaadsest müstikast kuni ühiskonnairooniani. Raamatusse on valitud 20 teksti, millest kõik peale kogumiku nimiloo ilmuvad eesti keeles esmakordselt.

Jon Fosse. Mina olen teine

Maalikunstnik Asle elab Dylgja külas erakuelu. Tema suhtlusring hõlmab ainult naabrimees Åsleiki ja galerist Beyerit. Tal on väga enda moodi sõber Asle, kes elab Bjørgvinis tema elu teist versiooni alkohoolikuna. Esimene Asle valmistub Bjørgvinis jõulunäituseks, kui leiab lume alt kokku kukkunud sõbra Asle ja toimetab ta haiglasse.

„Mina on teine“ heidab valgust Asle lapsepõlvele ja teismeeale: näeme suitsetamist ja joomist, näägutavat ema ja sõnaahtrat isa, bändi tegemist, esimest maalinäitust, kodunt välja kolimist, elu armastusega kohtumist ja iseseisva elu algust. Asle mõtted ja mälestused ilmuvad valgele pinnale (lumine tee, valge kivimüür) nagu pildid lõuendile.

„Septoloogia III–V“ jätkab eelmise köite lõpetamata lauset, mis jääb ka selles teoses pooleli.

Mark Twain. Ma võitlesin koos Jeanne d`Arciga

“Ma võitlesin koos Jeanne d’Arciga” on Mark Twaini 1896. aastal kirjutatud ajalooline romaan. Raamat räägib prantsuse rahvuskangelase Jeanne d’Arcist ja kirjeldab Saja-aastase sõja seda perioodi, mil Jeanne tegutses. Jeanne d’Arci tegevus tõi sõtta murrangu ja 1437–53 tõrjuti inglased Prantsusmaalt välja.

Romaan on justkui tõlgitud ja inspireeritud Jeanne d’Arci eluaegse saatja ja paaži Louis de Conte’i memuaaridest.

Raamat on vaimukas, humoorikas ja seikluslik, ehkki tegemist pole harjumuspärase Mark Twaini stiiliga. Teoses on palju tegelasi välja mõeldud, siiski suudab Twain väga usutavalt tabada 15. sajandi alguspoole olustikku.

Gabriel Garcia Marquez. Õnnetu tund

Pärast kodusõda elab nimetu väikelinn pealtnäha rahus. Kõik teavad, et ühed on võitjad ja teised kaotajad, kuid valitsuse propaganda kordab üha uue ajastu pooltõde. Tasapisi ja katkendlikult näitavad linlaste elud lugejale, et minevikku ei saa niisama kustutada, iseäranis kui terror ja korruptsioon on jätnud võimule samad isikud. Ent isegi siis, kui ilmub anonüümne paskvill ja kõlab esimene püssilask, ei oska keegi – ei võitjad ega kaotajad – aimata, mis vähem kui kuu aja pärast „rahustatud” linnas juhtuma hakkab.

Suure originaalsusega paigutab Gabriel García Márqueze 35-aastaselt avaldatud „Õnnetu tund” maailmakirjanduse keskmesse sellise kollektiivse vägivalla, mille algatajat on raske tuvastada ja lõpetajat veel raskem leida. Laiemalt uurib ta inimloomuse eri tahke, mõtiskleb isikliku ja avaliku sfääri vastastikmõju, südametunnistuse ning raha võimu üle, kuid ainelisest varast ei ole vähem mõjukad info, kuriinfo ja desinformatsioon.

Andrei Kurkov. Jimi Hendrix Lvivis

Lvivis toimub midagi kummalist. Ja salapärase haua ümber Lõtšakovskoje surnuaial on kogunenud pentsik kamp. Nende seas on endine KGB ohvitser kapten Rjabtsev ja vananev hipi Alik Olissevitš, kelle järele kagebeelane vanasti luuras.

Tarass, kes teenib raha klientide neerukivide väljutamisega väga imelikul viisil, kurameerib valuutavahetuspunktis töötava Darkaga. Noored armunud ei tea seda veel, aga nende saatus on vältimatult seotud kahe üksildase vana mehega, oma aja reliktidega, kes ei peatu millegi ees, et oma kodulinn päästa ja „anomaaliate“ põhjus välja selgitada.

Carmen Posadas. Legend La Peregrinast

La Peregrina on kahtlemata kõigi aegade kuulsaim pärl. 16. sajandil õnnestus orjal, kes pärli Kariibi merest välja tõmbas, end sellega vabaks osta. Mõne aja pärast jõudis see haruldaselt kaunis pärl Hispaania kuninga Philip II kätte, pannes alguse legendile, mis on teda saatnud sellest ajast peale. Legendi järgi toob suur pärl kandjale nii suurt armastust kui ka suuri segadusi.

Kuningad ja kuningannad, seiklejad, spioonid, kunstnikud, vargad, mõrvarid... La Peregrina käis läbi nende ja paljude teiste tähelepanuväärsete tegelaste käest, kuni jõudis Richard Burtonini, kes kinkis selle Elizabeth Taylorile, pitseerides sellega ühe 20. sajandi kuulsaima armuloo.
See raamat jutustab kuulsa pärli põnevast teekonnast läbi sajandite.

Piret Raud. Keedetud hirvede aeg

„Keedetud hirvede aeg“ on pilguheit ajastusse, mida varjutavad stagnatsioon ja kõhedad minevikusündmused, kus hingerahu üle valitseb hirm ning selget pilku katab ebamäärasuse hägu. Romaani fookuses on kolme peategelase maailma- ja kunstitunnetus, eelkõige noore neiu Lill Aruvee kujunemislugu ja eneseotsingud. Kujundirohke jutustamisstiil ja poeetilised vaated erisugustesse siseilmadesse pakuvad lugejale võimaluse nii nukraks äratundmiseks kui vaikseks muigamiseks.

Piret Jaaks. Põdravalgus

„Põdravalgus“ on maagilis-realistlik jutustus maale kolinud naisest ja mehest, kes püüavad pärast raskeid läbielamisi eluga toime tulla. Ehkki nad loodavad leida uuest elukohast paradiisi, ei õnnista maa siiski uustulnukaid: kui Askur kannab relva ja muutub üha raevukamaks, hakkab Anna otsima lohutust külakese müstilistest mõttemaastikest. Peategelaste tundeilmas põimuvad esivanemate uskumused ja vanad legendid, mis saavad juhatuseks pimedusest välja. „Põdravalgus“ räägib isiklikust traumast, juurte leidmisest ja inimtegevuse mõjust loodusele.

Lilli Luuk. Ööema

„Ööema“ on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud.

Mudlum. Roosihullu päevaraamat

See on lugu inimesest ja aiast, mullast ja roosidest, taeva lindudest ja mutukatest maa all. Sobib lugemiseks nii neile, kes kaevuvad küünarnukkideni mulda, kui ka neile, kes parema meelega istuksid põõsa veerel pingikese peal ega liigutaks lillegi. Kõik, kes on kunagi mõnda aeda näinud, mõnes aias käinud või mõnda aeda teinud, leiavad siit midagi, millele kaasa noogutada või vastu vaielda. Lõppude lõpuks tuleb välja, et isegi siis, kui me räägime aiast, räägime me tegelikult august. Ühele aiaharijale olevat keegi kunagi öelnud umbes midagi sellist: "Sinna auku, kuhu sa enne kallasid viina, topid sa nüüd oma roose."