KÄRDLA LINNARAAMATUKOGU E-R 10-18, L 10-14

Elena Ferrante. Lugu kadunud lapsest

„Lugu kadunud lapsest” on neljas ja ühtlasi viimane osa Elena Ferrante rohket tunnustust pälvinud tetraloogiast, mis räägib kahe Napolis sündinud naise vahelisest sõprusest. Minajutustaja Elena on püüdlik, auahne ja kahtlemata andekas naine, kellel õnnestubki oma raamatute ja esinemistega edu saavutada ja ilmas ringi rännata. Tema sõbranna Lila, tormakas ja tulipäine, nagu looduse stiihia, on aga jäänud Napolisse. Mõlemad on nüüd täiskasvanud, nende elus on abikaasad, armukesed, lapsed, vananevad vanemad, õed-vennad. Pikka aega mujal elanud ja perekonna loonud Elena pöördub lõpuks oma sünnilinna tagasi, kus nende juba päris algusest peale keeruline sõprus mõlemale uuesti keskseks muutub.

Haruki Murakami. Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest

„Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” on Haruki Murakami autobiograafiline esseekogumik, mille läbivaks teemaks on jooksmine.
1981. aastal sulges Murakami oma Tokios asuva džässiklubi ja pühendus kirjutamisele. Samal ajal hakkas ta regulaarselt jooksmas käima, et end kirjutamise jaoks vormis hoida. Tänaseks on ta osalenud rohkem kui kahekümnel maratonil. Antud teoses otsib ta vastust küsimusele, mida on jooks talle tema kirjaniku karjääri jooksul tähendanud ja mida tähendab nüüd, kui ta on juba üle viiekümne ja tema tulemused on hakanud korralikust treeningust hoolimata üha halvenema. Murakami meenutab eredamaid hetki talle olulistelt jooksudelt ja võistlustelt, arutleb selle üle, kuidas nii erinevad tegevused nagu romaani kirjutamine ja jooks omavahel sarnanevad ning kuidas on jooksmine mõjutanud tema teoseid ja teda kui inimest. Teos on oma inspiratsiooni ja pealkirja saanud Raimond Carveri lühijuttude kogumiku „Millest ma räägin, kui ma räägin armastusest” järgi.

Michelle Marly. Madame Piaf ja armastuse laul

Pariis 1944. Saksa okupatsiooni lõppedes süüdistatakse Édith Piafi koostöös sakslastega. Tuntud lauljatari ähvardab esinemiskeeld. Püüdes meeleheitlikult tõestada oma süütust, satub Piaf kokku noore andeka laulja Yves Montandiga. Nad alustavad koostööd ja üsna peagi ka armuvad. Yves’i armastus ja sellega kaasnevast õnnetundest inspireerituna kirjutab Édith laulu, mis teeb temast legendi – „La vie en rose”.

Édith Piaf kehastas julgust armastada kogu hingest ja pingutada muusika nimel viimse detailini. Elu ei kohelnud teda alati siidkinnastes – ta elas tänaval, kaotas lapse, seisis rohkem kui ühel korral kuristiku serval. Kuid kõigest hoolimata jäi ta alati truuks muusikale ega kahetsenud midagi – „Non, je ne regette rien”.

Robert Galbraith. Vere sund

Eradetektiiv Cormoran Strike on Cornwallis oma perel külas, kui tema poole pöördub naine, kes palub talt abi oma ema leidmiseks – aastal 1974 astus noor naisarst oma töökoha uksest välja ning kadus jäljetult.

Strike pole kunagi varem nii vana juhtumiga rinda pistnud, aga kuigi lootus tõde välja selgitada on väike, ärkab temas huvi ning Margot Bamborough’ salapärane kadumine lisandub pikka nimekirja juhtumitest, mille kallal tema ja Robin Ellacott, tema partner detektiivibüroos, parajasti töötavad. Töö kõrvalt üritavad Strike ja Robin saada sotti oma isiklikest suhetest, mis kulgevad üle kivide ja kändude.

Margoti kadumist uurima asudes tuleb päevavalgele põrgulikult keeruline sasipundar, kuhu on segatud okultism, psühhopaadist sarimõrvar ja tunnistajad, keda ei saa usaldada. Selgub, et ka aastakümneid vanad juhtumid juhtumid võivad osutuda surmavalt ohtlikeks.

Jonas Jonasson. AS kättemaks on magus

Süüdimatu kunstikaupmees. Erakordsete annetega ettevõtja. Masaisõdalane ja eksiteele sattunud ravitsejamees. Ja noorpaar, kellel on kõik põhjused kätte maksta.

Erinevad inimsaatused põimuvad Stockholmi külmas veebruarikuus. Draama keskpunktis on kaks impressionistlikku kunstiteost. Aga kes need maalis? Kes on nende omanik? Ja mis on paavstil selle kõigega tegemist?

„AS Kättemaks On Magus” on humoristlik armastusavaldus vabale kunstile ja rõõmuga jutustatud lugu.

Ludmilla Ulitskaja. Võõrad lapsed

„Võõrad lapsed” sisaldab kahte novellitsüklit Ljudmila Ulitskaja lapsepõlvest Moskvas vahetult pärast Teist maailmasõda. Neis novellides elustuvad 1943. aastal sündinud kirjaniku lapsepõlve lõhnad ja meeleolud, aga ka hirmud, unistused, kahtlused ja ihad. Lugejale avaneb Stalini-aegse hiidriigi pealinna varjatud kastiühiskond, kus näilisele võrdsusele vaatamata kehtivad ranged seisusevahed. Ent eeskätt on tegemist meisterlikult kirja pandud lühiproosaga, mis jätkab Anton Pavlovitš Tšehhovi traditsioone. Need on liigutavad, siirad, naljakad ja nukrad väikesed lood, millest kumab läbi Kõiketeadva Jutustaja täiskasvanu-tuleviku vari.

Alex Schulman. Ellujääjad

„Ellujääjad“ on lugu murenevast perekonnast ning sellest, kuidas täiskasvanuna oma lapsepõlv uuesti läbi elada. Rootsi kriitikas filmilikuks nimetatud loos võtab kirjanik suurendusklaasi alla peresuhted, mis oma painavas pingelisuses sarnanevad Ingmar Bergmani filmides kujutatuga, ning seab sündmused jutustuseks viisil, mis tuletab meelde Christopher Nolani filmiloomingu ajakäsilust.Olnu ja olevik põimitakse romaanis üheks, et need siis taas lahutada. Schulman jutustab ühe pere poegade poisipõlvest ja täiskasvanuelust, jälgides neid mängus, valus, reetmises ja vendluses, mis nende isa sõnul on tugevam kui miski muu maailmas. Kirjanik näitab ilmekalt, kui hirmuäratav ja raskesti tõlgendatav on täiskasvanute maailm, milles fantaasia ja viha võivad osutuda lapsele ainsaks pelgupaigaks. Ja nende pooluste lõikepunktis võib juhtuda mida tahes.

Lisa Unger. Pihtimused 19.45 rongis

Psühholoogiline põnevik, milles juhukohtumisest hakkab hargnema ettenägematu valede ja pettuste võrk.

Selena on rongis teel töölt koju, kui temaga alustab vestlust võõras naine. Ta tutvustab end Marthana ja tunnistab, et tal on ülemusega armuafäär. Selena omakorda pihib, et tema abikaasa magab arvatavasti lapsehoidjaga. „Kas sa ei soovi mõnikord, et su probleemid lihtsalt ise laheneksid?“ tunneb Martha huvi. Kui naised rongist väljuvad ja kumbki oma teed läheb, arvab Selena, et nad ei kohtu enam kunagi.

Kuid paari päeva pärast on lapsehoidja kadunud.

Püüdes keset oma mõranenud abielu olukorrale selgitust leida, hakkab Selena aina sagedamini Marthale mõtlema. Kes ta selline on? Kogu tõe jaoks ei oska ta valmis olla ...

Walter Tevis. Lipugambiit

Kaheksa-aastaselt lastekodusse saadetud Beth Harmonil on kaks võimalust trööstitust reaalsusest põgeneda: malemäng ja pisikesed rohelised pillid, mida lastele nende vaoshoidmiseks ja „meeleolu parandamiseks“ jagatakse.

Males avaldub Bethi erakordne anne ja ta alistab mängeldes ühe vastase teise järel, jõudes juba teismelise imelapsena Ameerika Ühendriikide malemängu tippu. See annaks talle võimaluse luua endale uus ja parem elu, kui poleks vaid ootamatut takistust – seletamatut enesehävitustungi. Võidud ja kaotused malelaual kaotavad tähenduse, kui Beth elumängus endalegi ootamatuid käike teeb.

Richard Powers. Ilmapuu

2019. aasta Pulitzeri kirjanduspreemia võitja „Ilmapuu” on mastaapne ja kirglikult kirjutatud raamat inimestest ja nende suhetest loodusega, ülistuslaul puude tarkusele ja koputus inimkonna südamele.

Ameerika kirjaniku Richard Powersi (snd 1957) kaheteistkümnenda romaani alljaotustes „Juured”, „Tüvi”, „Võra” ja „Seemned” põimuvad üheksa inimese eluteed, kuid peategelasteks on puud oma iidsete tarkuste ja keskse paigaga meie hapras ökosüsteemis. Ameerika suureks ökoromaaniks tituleeritud „Ilmapuu” näitab, et meie kõrval on teine maailm – tohutu, hiiglaslik, omavahel ühendatud, lõpmata leidlik, kuid meie endi jaoks peaaegu nähtamatu. See on üle sajandite hargnev lugu käputäiest inimestest, kes õpivad maailma nägema ning püüavad seda katastroofi kursilt eemale juhtida. Kas või omaenda elu hinnaga.

Deborah Feldman. Allumatu

Deborah Feldman kasvab üles hassiidi juutide kogukonnas. Tema elu dikteerivad keelud, käsud ja reeglid. Paika on pandud, mis riideid ta võib kanda, kellega ta tohib suhelda ning mida sobib lugeda. Juba 17-aastaselt valitakse Deborah’le sobiv abikaasa ning 19-aastaselt saab naine oma esimese lapse.

Pärast lapse sündi hakkab Deborah mõistma, et ei soovi oma pojale ahast ja piiratud elu, mis vangistab lapse héder’isse või ješiva’sse ning võtab võimaluse oma silmaringi laiendada. Naine otsustab jätta maha oma senise elu, et alustada puhtalt lehelt.

„Allumatu“ on raamat, mis vallandas ultraortodokssete juutide raevuka vastureaktsiooni: hassiidid süüdistasid Deborah’t valetamises ning ülemaailmse juudi kogukonna häbistamises. See on aus ja avameelne lugu eneseteadlikust naisest, kes julges kergitada katet ühelt väga isoleeritud juudi sektilt, mille liikmed olid seni oma elulaadi ülimalt saladuses hoidnud.

Camille Pagan. Naine, keda viimati nähti kolmekümneselt

Kuidas saan ma üksinda maailmaga kohtuda, kui keegi mind ei näe?

Menukite autorilt Camille Pagánilt on ilmunud vaimukas ja lootusrikas raamat naisest, kes on vaimse kokkuvarisemise äärel.

Viiekümne kolme aastasel Maggie Harrisel on õnnelik abielu ja kaks üsna rõõmsameelset last. Ta on pidevalt ärevil ja tal on terve nimekiri ebamõistlikest hirmudest, nagu õhukonditsioneeri allakukkumine, maksuamet, langevarjuhüpped ja auto turvapadjad. Aga kunagi pole Maggie muretsenud selle pärast, et mees, kellega ta on olnud abielus peaaegu kolmkümmend aastat, võiks ta maha jätta.

Päeval, mil Adam minema kõnnib, läheb temaga koos ka kõik see, mis annab Maggiele turvatunde. Alles siis saab naine aru, et selle ajaga, mil ta kõigi teiste eest hoolitses, on ta ise muutunud nähtamatuks nii maailmale kui ka endale.

Maggie hakkab ettevaatlikult oma elu taas üles ehitama. Ta reisib Rooma, tal on uus amet ja isegi uus armuromaan. Aga kui kriis teda jälle tabab ja ees on ebakindel tulevik, peab ta otsustama, kui palju võib ta riskida, et jääda selleks naiseks, kelleks ta just on saanud.

Agnes Ravatn. Seitse ust

Pensionieelikust kirjandusprofessori Nina Wisløffi elus on murranguline aeg. Töö ülikoolis huvitab teda üha vähem ja tema ilus kodu läheb lammutamisele. Tema mees on väga hõivatud tervishoiunõunik ja läbisaamine küünilise arstist tütrega ei ole kõige parem.

Ninale ja tema abikaasale kuulub ka osa paarismajast, mida nad välja üürivad. Nende üürnik Mari kaob jäljetult päev pärast seda, kui Nina ja tema tütar tal külas käivad.

Politsei ei leia midagi kahtlast ja juhtumi uurimine lõpetatakse. Aga Nina ei saa rahu. Mis üürnikuga juhtus ja miks ta jättis maha oma poja? Ta asub juhtunut analüüsima nagu kirjandusteost. Niidipuntra lahtiharutamisel on aga tõsised tagajärjed.

Sebastian Fitzek. Hingemurdja

üüsiliselt terved, kuid sisemiselt täiesti murtud. Neid ei vägistatud. Neid ei jälitatud. Neid ei surmatud. Nendega juhtus midagi palju hullemat … Kolm naist, kõik noored, ilusad ja elurõõmsad, kadusid jäljetult. Pärast nädalapikkust vangistust psühhopaadi käes, keda ajakirjanduses on hakatud kutsuma Hingemurdjaks, ilmuvad naised uuesti välja ja on psüühiliselt täiesti murtud – justkui elusalt maetud omaenda kehasse. Veidi enne jõule muutub Hingemurdja uuesti aktiivseks – luksuslikus psühhiaatriakliinikus.

Aastaid hiljem uurivad tudengid üht haiguslugu. Neid juhendab professor, kes näib ka ise olevat seotud mingi tumeda saladusega. Ei kulu palju aega, kuni ka tudengid on mässitud õudse loo hirmutavasse keerisesse.

Tormi tõttu muust maailmast ära lõigatud vaimuhaigla, rahutuks tegevad teated mehest, kes naisi hingeliselt murrab, ja keskne tegelaskuju, kes ei mäleta midagi endast ega oma minevikust. See kõik kuulub Sebastian Fitzeki uude haaravasse põnevikku, mis pole mõeldud nõrganärvilistele.

Rein Raud. Päikesekiri

Eesti jõunaine Lily Ojamaa on koos tsirkusetrupiga ringreisil mööda Tsaari-Venemaad, kuid revolutsioon paiskab riigi kaosesse ning kodusõja keerises on ta sunnitud põgenema kõigepealt Hiinasse ja sealt edasi Jaapanisse. Samal ajal alustab sealt vastassuunas kulgevat teekonda harrastuslingvist Nitta Tsuneo, auväärse samurai-suguvõsa järeltulija ja shintō preestri poeg, kes ametlikult siirdub Venemaale otsima sõjas kaduma läinud venna hauda, aga tegelikult tahab lahendada saladust, mis viib teda veel palju kaugemale…

”Päikesekirja” tegevus ulatub Euraasia mõlemasse otsa ja põimib omavahel nii üksikute inimeste kui tervete rahvaste saatusi.

Mele Pesti. Minu Kuressaare uhkelt iseseisev

„Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?“ küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel.

Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata.

Mõtlen pikalt. „Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…“

„No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…“ kurdab Joe. „Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?“

Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal.

„Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool,“ ütleb Joe. „Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?“

„Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: „Minu Kuressaare“.“

Jaan Kaplinski. Vaimu paik

Jaan Kaplinski sügav ja sume mõttemaailm ei mahu ühegi raamatu kaante vahele. Võibolla kõige avaram uks sellesse maailmasse on tema Ööülikooli loengute põhjal loodud teos „Vaimu paik“.

„Vaimu paigas“ jalutab Kaplinski läbi nii maise kui taevase, nii filosoofia kui argimaailma. Iseloomuliku kergusega harutab ta olulisi vaimseid sõlmi nii tänapäeva kui igaviku palge ees, kõneledes korraga nii erudeeritud filosoofi kui lihtsa talupojana.

Raamatu teeb eriliseks Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus "Kahekõne üle jõe", mis on valminud spetsiaalselt sellesse raamatusse. Kahe klassiku soe ja isiklik, üksteise vaimuilma ja hetkeolu vaatlev tekst.

Ketlin Priilinn. Emily raamatuklubi

Emily, 29-aastane raamatukoguhoidja, asutab raamatuklubi ning tutvub seal 54-aastase Kerstini ja 33-aastase Millaga. Kuigi naised on üsna erinevad, saavad neist peagi head sõbrannad. Kui Milla ühtäkki salapärastel asjaoludel kaob ja politseiuuringud ei paista mingeid tulemusi andvat, otsustavad Emily ja Kerstin asja ise uurima hakata. Samal ajal peab Emily toime tulema üheksa-aastase tütre kasvatamise ja pühapäevaisast eksabikaasaga ning otsustama, kas ta on viimaks ometi valmis uueks romantiliseks suhteks.

Jennifer Hillier. Purgitäis südameid

Angela oli keskkooli üks populaarsemaid tüdrukuid. Kuid ühel päeval oli ta kadunud. Keegi ei teadnud, mis temast sai – ei tema parim sõbranna Georgina ega Kaiser, kes oli mõlema tüdruku lähedane sõber. Neliteist aastat hiljem leiti Geo lapsepõlvekodu lähedalt metsast Angela säilmed ja Kaiser, kellest oli saanud Seattle’i politseiuurija, sai lõpuks teada tõe: Angela oli Calvin Jamesi ohver.

Politsei jaoks oli Calvin kurikuulus sarimõrvar. Kuid omal ajal oli Calvin Georgina esimene armastus. Georgina oli mehest lausa sõltuvuses, alates nende kohtumise hetkest kuni Angela tapmise ööni. Geo hoidis Calvini süngeid tegusid saladuses, kuni ta ise asitõendite põhjal vangi pandi. Aga nüüd, kui Geo hakkab vanglast vabanema, ilmub sarimõrvar taas välja, tema ohvrid tapetud täpselt samamoodi nagu Angela... ning Geo, Kaiser ja kohalikud politseiametnikud taipavad, et tol saatuslikul ööl toimus midagi palju keerulisemat ja kõhedamat, kui keegi oskas ettegi kujutada.